Tarvo Hanno Varrese ja Kirke Kangro duo-näituse puhul on tegu nagu öeldakse mid-career väljapanekuga, milles puudub otsene retrospektiivsus. Pigem pakub see sissevaate sellesse, mis mõlemaid kunstnikke parasjagu käivitab. Lähtutakse kahest selgesti eristatud, võib suisa öelda, et diametraalsest autoripositsioonist, mida seob empaatia erineva loomemeetodi vastu.
Kogu Tarvo Hanno Varrese (s. 1970) loomingut iseloomustab tundlikkus ning võime psühhologiseerida ja pingestada napimatki visuaalset materjali meditatiivsusele kutsuva ambivalentsusega. Tema väljapaneku keskne ja võimukaim töö pealkirjaga “Kättesaamatu mälestus (Brüsseli nurgad)” (2014-…) on mastaapne värvifotoseeria, milles on ühe tema varasema, Tallinna urbanistikale keskendunud töö eeskujul kujutatud Brüsseli tänavanurki. Valdavalt videvikus pildistatud inimtühja öise linna “murdepunktid” toovad meieni kaamera vaatenurga poolt unifitseeritud arhitektuuri kaudu küsimusi selle linna mateerias kehastuvast ajaloost, kolm-keelsest identiteedist, igapäevastest kasutustest ja staatusest niinimetatud Euroopa pealinnana. Näituse nimiteos “Leegi vari” (2015), on installatsioon, mis oma koan’ilikus, “ühe käe plaksulikus” paradoksaalsuses seab vaataja küsimuse ette mateeria peenkoelisusest. Heli- ja videoinstallatsioon “Lindistav põrand” (2015) tegeleb mateeria mälu, hetke pikkuse ja isikliku vertikaalse aja problemaatikaga ja video “Naer” (2010) esitab näitleja vahendusel ühe füsionoomilise seisundi petlikku mitmetähenduslikkust. Näitusekomplekt seostub üheks hargnevaks tervikuks materjalimälu, mateeria ja neid iseloomustava fenomenoloogilise vaatluse kaudu.
Kirke Kangro (s. 1975) varasemat loomingut iseloomustavad tugevad metafoorsed kujundid, mis on sageli keskendunud Freudi kodususe-ebakodususe (unheimlich) tunneteskaalale. Kunstnik on töötanud installatsiooni, skulptuuri, video ja kaamerale etendatud performatiivsete olukordadega, mille tulemeid iseloomustab selgelt välja puhastatud metafoorika. Oma viimasel näitusel “Peaaegu” (2013) Hobusepea galeriis
kasutas ta minimalistlikke vahendeid konkreetsete ruumiolukordade analüüsimiseks ja ruumiparadokside väljamängimiseks. Käesoleval näitusel loob kunstnik ruumiolukorra, mis kannab nime “Näitus”. Tegu on performatiivse varjamisega, vaataja ootushorisondi stimuleerimisega. Kunstnik viibib koos oma väikese lapsega läbi kogu näituse toimumisperioodi Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis. Argise segunemine kunstilisega tolles kestvus-aktsioonis toimub galerii tinglikus omaruumis, milles vaatajad on kunstnikust ja tema argiaskeldustest eraldatud, ometi on meil teadmine (või oletus) mõlema poole kohalolust. Päevakorral on küsimused privaatsusest, vaatlusihast /sundusest, kodususe kaudu loodavast võõritusefektist, emarollist ja isikliku elu funktsioonide segunemisest kunstnikupositsiooniga.
